Jaapani intensiivne päike on mulle kenasti selga põletanud valge T-särgi, põlvpüksid ja pikad säärikud. Panen koguaeg päiksekreemi peale, aga põlen ikkagi ära koguaeg.
Meil oli just vihmaperiood, mis tähendas, et peaaegu iga päev sadas siin vihma ja kohe väga tugevalt. Hetkel sai see juba läbi, aga õhuniiskus oli väga kõrge, umbes 65%-90% keskmiselt.
Mu vahetusõde on pea Ameerikasse minemas, niiet hetkel on viimased päevad kui ma teda näen . (lahkub 29. juulil)
Tegelt ma pean tõdema, et mul on lihtsalt nii kiire koguaeg ja sellise tempoga ma jõuan vaevalt arvuti kaane avada. Ja vot sellepärast ongi mul nii pikalt vahele jäänud. Aga ega nüüd nii paljust ka keegi ilma pole jäänud. Ma olen enamasti koolis ikka käinud. Nädalavahetustel on kas trenn v siis lähen Hiroshimasse sõpradega.
Nüüdsest on mul aga käes SUVEVAHEAEG!!! Mis kestab 22. augustini, siis lähme jälle kooli. Jalgpallis võtsin ka kuuks ajaks puhkuse, niiet mul on nii palju vabaaega tegelikult. Kui ma jaapanlastele rääkisin, et meil kestab suvevaheaeg 3 kuud, pole kodutöid ja keegi kooli ei lähe sellel ajal, siis vaadati mulle otsa suurte silmadega ja öeldi et "Ei no päris mõnus elu seal Eestis!"
Ise plaanin natuke Jaapani siseselt reisida, minna Kyushu saarele v Shigoku saarele perega. Tahan minna festivalidele ja randa (siin on helesinine ookean), loomaaeda, pesapalli mängu vaatama (sest see on Jaapanis ääretult populaarne tegevus), jalgpalli mängu vaatama, pere ja sõpradega palju toredaid mälestusi teha.
Enamusajast tuleb mulle rongijaama vastu isa kui ma tulen koolist koju, aga vahepeal tahan ma üksi koju minna, et natuke kõndida ja ringi vaadata. Mul on väga vedanud, sest igakord kui ma üksi koju lähen, saadab mind imeline ilm. Tegin kohe pilti ookeanist, mis mulle vastu vaatas naeratusega.
Koolis on iga päev lõbus. Tundide ajal õpin ma jaapani keelt ja vahetundide ajal saan ma oma sõpradega kokku. Nad on väga naljakad ja kummalised inimesed. Nad tahavad mulle jubedalt õpetada kohalike gänsterite käitumist ja kõneviisi ja siis käsevad mul järgi korrata, mis nad ütlevad. Kui ma järgi kordan, siis nad lähevad nii õnnelikuks ja naeravad :D. Ma nagu ise koguaeg ei saagi aru, mis toimub, aga kui nad nii rõõmsaks sellest lähevad, siis minugi poolest :D
Peale kooli on mul jalgpalli trenn. Ma ei tea, kas mulle tundub v mu jalgpalli oskused lähevad alla mäge :D. Mõni päev läheb nagu väga hästi, palli löögid on head ja panen värava ja siis teine kord on nii , et hea kui ma üldse pallilegi pihta saan.
Sõbrad: Maki (võrkpall) ja Haruna (jalgpall)
Haruna
Haruna ja Maki .
Mul on iga päev perega tore koos olla. Kui ma tulen koolist koju, siis me ikka räägime palju ja teeme nalja. Neile meeldib mulle teha komplimenti, et ma olen "nunnu", aga see mulle nagu eriti ei meeldi ja nüüd nad teevad seda minu kiusamiseks vahel. Ma otsustasin siis, et ma hakkan üheks päevaks nunnuks, nende jaoks :D.
(kõige parem oli see, et kui mul polnud kampsunit seljas, siis oli nii hästi näha mu päevitusrante, mis ma olin jalgpalli trennist saanud. Käevarred pruunid, õlad valged.)
Meile tulid kooli 6 nädalased vahetusõpilased, kellega meil oli koos väga toredad 6 nädalat ja nüüd on nad koju minemas. Valasime pisaraid ja kallistasime. Väga hea meel, et nad tulid : )!
Squirrel-chan Selina Kanadast
Ally Ameerikast
Madiinal oli sünnipäev ja ma tegin talle sellise postri:
Mina ja Maki
Tund raamatukogus jaapanlastega.
Tool, mille peal pole patja ja sinna oli jäetud silt "ohtlik istuda".
Tomoe ja Yuka(minu vahetusõde)
Imelikud pildid koolist:
1
2
Vasakult: Yuuka (Ally vahetusõde), mina ja jaapanlane.
Joonistasin Harunast kassi pildi, sest ta on minult kassi häälitsused üle võtnud.
Ma pakkusin end YFU vabatahtlikuks Jaapanis. Sõitsin Hiroshimasse, et testida noorte jaapanlaste inglise keele taset. Nad tahavad Ameerikasse ju kõik minna. Läksin sinna koos oma kooli õpetajaga ja ma küsisin õpilastelt inglise keeles küsimusi ja nad pidi mulle ka inglise keeles vastama. See oli meeldiv kogemus nii mulle kui ka õpetajale, kelle erialaks on inglise keel ...no nalja sai : D. Üldiselt oli tore ja ma sain seal koos teiste YFU vabatahtlikutega (kes olid enamasti vanad inimesed, aga ülitoredad) koos lõunat süüa. Peale seda läksin ma omapead shoppama, ostsin T-särgi.
Ma sain sõbraks ühe rock-poe-müüjaga, kes on äärmiselt tore. Ta nimi on Mari ja ta on just ülikooli lõpetanud. Ta näeb ise ka väga lahe välja, tal on juuksed ära värvitud ja ta kannab samas stiilis riideid, mida ta müüb. Ma olin seal poes enne ka käinud, aga siis me rääkisime natukene, seekord rääkisime pikalt ja ma andsin talle oma telefoninumbri, kuhu tuli 2 päeva hiljem sõnum temalt.
Et Selina't ära saata korralikult, läksime me kõik koos karaoket laulma, mis oli jällegi väga õnnestunud minek, sest me läksime esmaspäeval ja siis oli üks väga odav koht, kus oli mõnus istuda ja laulda.
Yuuka (Ally vahetusõde), kellega mul on samad lemmikudartistid, niiet me saime koos jaapani keelseid laulde laulda, millest keegi teine midagi ei teadnud.
Me veetsime karaokes umbes 3 tundi ja kui me hakkasime tagasi tulema, siis nägime sellist huvitavat karu kuju. Tal olid deemonlikud helendavad silmad ja müts kuklasse visatud. Ja mis kõige huvitavam .....
Peale karaoket läksime me purikurasse pilte tegema ja peale seda jätsime me Selinaga hüvasti. See on meie viimane pilt koos. Pärast pilti nutsime kõik :D
Paari päeva pärast on Ally minek tagasi Ameerikasse.
Täna jõudsin tagasi laagrist, kuhu ma läksin üleeile. Olime seal kohapeal siis 3 päeva ja 2 ööd. Kõige pealt sõitsime bussiga kooli juurest mägedesse tund ja pool. Kui linnas on tapvalt kuum, siis mägedes oli mõnusalt soe ja tuul puhus vaikselt. Meie telgid olid puude all. Osad inimesed pidid ise enda telgid ülesse panema, teiste telgid olid juba ülesse pandud. Minu krupi telk oli juba olemas. Kuigi see oli laagris kõige väiksem telk ja meie krupp oli kõige suurem - 7 inimest. Uskuge mind kui ma ütlen, et ma pole silmatäidki maganud, sest seal oli väga umbne ja maa oli kõva.
Me pidime tegema endale sööki lõkke kohal, mille me pidime ka ise valmistama. Päris põnev oli. Me saime ujuda võrratus jões, mis oli sügav, kuid seal olid tihti hiiglaslikud kivid, mille peal sai puhata v seista. Vooli oli meie ujumis koha juures väga nõrk, niiet uppumisohtu polnud :D
Kuigi mu sõber- Miko, otsustas kivi pealt peakat hüpata (KUIGI MA ÜTLESIN TALLE, ET TA EI HÜPPAKS), maandus ta peaga vastu kivi vees ja sai väga suure muhu, mis tegelikult nägi päris tore välja :D.
Kõige toredam on see, kuidas sa lähed kamba tüdrukutega metsa, kes paaniliselt kardavad iga teist organismi millel on rohkem kui 2 jalga :D. Umbes iga poole tunni tagant sai kuulda kuskilt mingit kiljumist, sest putukas lendas juhuslikult temast mööda. Kui aus olla siis oli sealne vets suht õudusunenägu. Ja mitte sellepärast see oleks olnud räpane v midagi. Üldsegi mitte, metsas oli kohe veevärk olemas ja puha, aga see oli putukaid täis. Need polnud lihtsalt väiksed kärbsed pea kohal lendamas, vaid mingid kuradi hiiglaslikud rohutirtsud, punased putukad, rohelised liblikalised. Eriti meeldis putukatele koguneda vetsu öösel. Minu lemmiktegevus selles laagris oli putukate püüdmine ja jaapani tüdrukute tagaajamine nendega.
Tegime lõkke ka, kuhu tulid 2 meesõpetajat afroparukaga ja panid gängsterite muusika tagataustaks ja tegid kummalisi tantse :D
Kõige tüütum selle kogu kämpiku juures oli see, et me pidime potid läikivalt puhtaks pesema, sest pärast käisid õpetajad kõik väiksed kumerused hambaorgiga läbi. Niiet kõik krupid pesid potte ja panne umbes paar korda üle : D... jaapanlaste täpsus....
Minu lemmikmanga Jaapanis, mis räägib kuidas on inimeste küla, mida ümbritsevad suured müürid, et hiiglased, kes inimesi söövad, ei saaks sisse pääseda. Pm nad pääsevad sisse ja inimesed peavad nendega võitlema.
Mulle väga meeldivad Jaapanis kasutatud asjad. Kuna jaapanlased hoiavad kõike väga hästi, siis kasutatud asjad on ka väga hästi hoitud ja näevad välja nagu uued... ainult on väga odavad. Ma olen endale jõudnud osta juba CD'sid väga väikse hinna eest.
Mu telefon on ära jaapanistunud, ma olen jõudnud selle nunnusid kleepse täis kleepida. Kuna jaapanlased ujuma minnes ei kasuta bikiine vaid särki ja pükse (selle all on bikiinid), siis ma pidin endale ka sellised ostma. Muidu oleks lihtsalt piinlik. Ma ei ostnud isegi meeste kaupa, sest enamus tüdrukud kandsid selliseid riideid. PS: ujudes on need väga rasked ja takistavad liikumist.
Koolis oli meil selline üritus nagu Open School, ehk iga kooli huviring näitab nende oskusi ja põhikooli õpilased tulevad kooli vaatama, sest võibolla tahab keegi sellesse kooli astuda. Mina polnud jalgpallilastega sel ajal koos, vaid hoopis vahetusõpilaste ruumis, kus oli mõnusalt jahe - 20 C :D
Ma nautisin kohe väga seda, kuidas ma võtsin ukse pealt suvalistelt jaapanlastelt käest kinni, tõmbasin nad ruumi ja surusin pliiatsi ja paberi kätte, et nad teekisid riikide küsitluse ära. Me tegime selleks ürituseks oma riigi kohta postreid, mina tegin siis Eesti kohta. Ma üritasin neile seletada, nendega suhelda ja pakkusin neile komme ja kui keegi läks uksest mööda, siis ma olin "KAS SA JUBA SIIN RUUMIS OLED KÄINUD ?! KUI EI, SIIS MÖÖDA EI TOHI ASTUDA!"
Me saime isegi õpetajalt kiita, et me nii palju õpilasi saime enda ruumi kutsutud. Meil jäi kommidest ja küsitlustest puudu. Isegi kui aeg sai otsa, oli meil ruum inimesi täis : D. Natuke kurb oli ka, kui ma pidin neile seletama, et kui nemad siia kooli astuvad, siis mina juba lähen koju tagasi.
Mingil hetkel läks meie klassiruumi konditsioneer katki ja siis me kõik surime seal 30C juures (umbes 1 h)
Samuti tegime me tantsu ühe popi jaapani laulu Kyary Pamyu Pamyu - Ninjari Bang Bang järgi. Kasutasime ninja liigutusi ja tants tuli väga vinge. Harjutasime seda 2 nädalat iga päev raamatukogus : D.
Järgmine Open School tuleb oktoobris, mida kõik juba pikisilmi ootavad.
Ma üritan jälle kirjutada, kui mul on suvevaheaeg läbi saanud. Üritan ka palju pilte teha, sest seekord jäi piltidest natuke väheks, sest ma unustasin tihti kaamera kaasa võtta ja isegi kui kaasa võtsin, siis ei tulnud selle peale, et seda iga kord kasutada.
Tänan Kerly't, et ta mind eesti keelega aitas :D
Nautige Jaapani populaarsemat laulu :D
